Lendav altikas ja marumõnus Sabre testhüpe

85 hüpe, 13. juuni 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2700 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Kuna Kala palvel käisin pärast tööd kaemas, kas on mõni kaltsukas lahti, kust saaks pehmet odavat kaltsu lennuki puhastamiseks ja uus mopp oli ka vaja osta kööki, siis jõudsin lennukale, kui esimene tõus läks. Nägin maanteelt lennuki käivitamist ja tossu. Sõitsin siis vaikselt kohale. Maja juures olid vaid Älli ja Kaici poeg Rasmus. Sättisin siis oma asjad paika ja läksin kaameraga välja. Teadsin, et Kaic peaks oma 200nda hüppe tegema. Rasmus oli hädas oma kaameraga, et see ei tööta. Lasin selle siis toast ära tuua, et vaatab, mis viga. Viga polnudki, tal oli lihtsalt nupp pildivaatluse peal. Sättisin paika ja jäime ootama.
Kui lõpuks Kaic saabus varju all, vaatasin, et tal on miski lipp külges, aga ei - teksad olid lihtaslt ribadeks :)

Mis tuli välja - Marko ja Ott olid vabalangemises Kaici juba varemalt tsipa lõhkised teksad lausa ribadeks tirinud :D

Ise pääsesin siis järgmisele tõusule. Võtsime nõuks Kaiciga 2-way teha, et tema taas ukse tagant ja minu märguande peale hüppame. Paras susser-musser tuli väljahüppel. Lähenesime Kaiciga. Üsna vaevaliselt saime kokku. Ma ei tea isegi, milles võis päris täpselt põhjus olla. Ajasin küll jalad taha sirgu, aga lähenemine tundus ikka suht vaevaline. Aga ok - saime kokku. Nagu eelnevalt kokku leppisime, lasime lahti, et teha salto. Mul tuli seegi üks susser-musser üle parema õla. Osaliselt võis selle ka altika süüks ajada, kui nüüd end lohutada ;). Nimelt avastasin lennukis, et altika velkro ei hoia eriti kinni. Sestap jälgisin siis seda ja oli valmis seda kiirelt haarama ja hoidsin kätt aeg-ajalt rusikas, kui peaks tahtma lendu panna. Susser-salto tehtud, üritasime uuesti kokku saada ja taaskord õnnestus see nibin-nabin. Siis aga ümberpöörd ja träkkamine lennurajaga risti laiali. Ja siis see ka juhtus. Kui vari oli end pikalt pea kohal lahti mullitanud, avastasin, et rusikas hoitud käest oli kasu - altikas lendles lahtiselt. Nääh, mõtlesin. Haarasin selle siis hambusse, killisin slaideri ja asusin maja poole uisutama. Hullasin pisut varjuga ja siis haarasin hambust altika kuidagi seda pihku, et saaks varju juhtida ja võimalusel ka kõrgust vaadata. Oli suht tuulvaikne ja kokkulepe, et maandumine Tartu suunas. Kuna kõrgust sain suht kehvalt jälgida, siis läks ka maandusmipaiga valimine pisut ämbrisse. Samas oli varju juhtida ka kehva, kui koos piduriga oli sõrmede vahel ka altikas. Aga ei hullu. Maandusin siis teise kollase maja lähistele kergelt ja pehmelt.

86 hüpe, 14. juuni 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2600 m, vari Sabre-190 (Aavo).
Niih - kätte oli jõudnud ammu oodatud hetk - TESTHÜPE Aavo uue kamaga - Sabre 190. Varulla ütles selle kohta, et ta pole nii korralikku komplekti näinudki. LAHE! Eelmisel õhtul sai seda siis toas vaadatud ja ka ranitsat selga proovitud. Pisut pani nördima mind see, et selle ranitsa jalarihmad olid minu jaoks eriliselt suured. No proovimise hetkel olid jalas ka vaid liibukad retuusid, aga ikkagi. Otsustasin siiski sellega proovida. Panin kombe alla paksud teksad, et oleks rohkem midagi, mille ümber jalarihmad tõmmata. Tõmbasin nii kõvasti, kui sain rihmad koomale ja kõige hullem polnudki. Andsin ka Otile teada, et ma lähen igaks juhuks siiski ainult langema - ei tee miskit muud vabas. Lennukiuksel maas küsis veel Kala, et kas ma ikka tean mis värvi kuppel on :). No teadsin-teadsin, ilus kollase-musta triibuline ja et varuvari on valge ja sisekotikummid on kollased ;).
Nii - läksin uksele ja hüppasin õpilast välja, et saada kohe stabiilne asend. Assamait, miljon väikest nõela torkisid nägu - miski peenike vihmapoiss oli vahepeal pilvedest välja kapsanud. Uitmõte käis ka peast läbi, et nüüd siis see kogemus kah olemas. Ei lasknud end sellest häirida, vaid pühendusin lihtsalt langemisele. Vaatasin, kus olen ja jälgisin kõrgust. Kokkulepe oli ka see, et avan kõrgel. Ka Marko oli testhüppel - seda Loheonu varjuga ja ka tema pidi kõrgel avama. Marks hüppas enne mind ja hoiatas, et ma jälgiks, kus ta on, et ei laiataks tema kuplisse. Otsisin-otsisin, aga ei leidnud. Tegin kindlaks, et ta ei ole minu all. 1300 viskasin meduusi ja jäin huviga ootama, mis edasi saab. Edasine rõõmustas mind väga. Vaatamata suurtele jalarihmadele, ei saanud ma seekord haiget ehk uued sinikad jäävad olemata jalgadel. Vari avanes väga sujuvalt ja pehmelt. Ma siiani peamiselt Sabre2'ga hüpanud, see aga Sabre1. Väga nauditav. Leidsin Marksi üles, ta tunduvalt minust all pool oma testlendu tegemas. Nii, slaider killitud, ujusin maandumisplatsi lähistele ja hakkasin proovima, kuidas see vari ka reageerib. Vääää-ga mõnus! Ei noh - sellesse varju armusin küll täiega :)
Nägin ka Aavot endast tsuti kõrgemal liuglemas. Maandumine oli taas näoga Tartu suunas. Keerutasin varjuga nii, et väikesed liblikad kõhus ringi lendlesid ja läksin maanduma ettepoole pakkimismatti. Ma ei teadnud, kuidas ja kui palju see kuppel mind maandumisel tõstab. Võtsin asja ettevaatlikult. Proovisin poolpiduritega ja võtsin siis hoo uuesti üles ja nagu ka Sabre2'ga, fleerisin harjumuspäraselt suht madalal. Väga ilusti ja sujuvalt maha. Erinevalt Sabre2'edest, sain sellega käed võrdselt alla - vähemalt tundus nii. Eks hiljem saab näha, kui Rauno oma pildid saadab. Jebi - oli vast mõnus tunne! Aavo oli mu maandumist ja madalat fleerimist jälginud ja mõelnud, et kas nüüd määrin ta uue ranitsa ära :P. Ei olnud plaaniski. Väga mõnus lend oli. Lõin hiljem Aavoga ka rõõmupatsu, et nö TEHTUD!
Aavo ise läks järgmisele tõusule oma kamaga. Ma pisut pelgasin, et ma noh, harjunud iseendale pakkima, aga Ott rahustas, et Ly pakib hästi. Kuna tegelesin pakkimisega tasahilju, siis sellele tõusule ei mahutunud ja ega ma ei kibelenud ka. Sain tänu sellele hoopis Aavo saabumist uue kamaga pildata. Kui vabalangejad varje avama hakkasid, otsisin pingsalt, kus on kollase-mustaga kuppel. Uhh, lendab ilusti. Aavo arvestas ka, et selle kupliga tuleb tunduvalt hiljem fleerida, kui Mantaga ja tal õnnestus see imehästi.


Samas sai ka tunda miljoneid nõelu näos. Varjud said märjaks ja need viidi pööningule voodite peale kenasti puhkama ja kuivama :)

Edasi läks suuremaks sajuks ja Õlletuli lülitati sisse.

Mõned exiti pildid


Kala pani sellele pildile hea nime - "meritäht"


Kõik pildid SLK veebis

Uus DZ kirjas ja neljas An-2

84 hüpe, 7. juuni 2008 Kuusiku, lennuk AN-2 ES-BAH, exit 2550 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Kuna va Narva karjääri põleng röövis meie lennukid, aga meil olid külas rootsi hüppajad, siis viisime nad Kuusikule hüppama. Reede õhtust jäi neil üks hüpe tegemata ja nii Marko uuris, kes tuleksid laupäeva hommikul kaasa, et saaks tõusu täis ja kes aitaksid ka transada poisid sinna. Olin valma. Kell 8 pidime Kuusikul valmis olema. Kuna pidi ka Jõhvi demo olema, kuhu ka Duke end kirja pani, siis andis Alo lahkelt oma kama mulle demole hüppamiseks. Jõhvi demo paraku jäi põlengu pärast ära ja Kuusikule läksin siiski Duke varjuga, sest sellega rohkem harjunud.
Lisaks meile olid lennukis ka Arzeni kaks ümmarguse hüppajat taati. Jummala lahedad kiivrid olid neil peas. Tuletas meelde nõuka aegseid mustvalgeid filme, kus miilitsad tsiklitel sõitsid :).
Lennuk läks hästi sujuvalt ja kiirelt üles. 600 m peal viskas Marko märguande peale prestrelka. Siis õige pea kohe ka ümmargusehüppajad piloodi märguande peale. Siis juba jõudis lennuk sibinal 1000 m peale, kust hüppas Kaljula duubiga välja. Väga ilus exit oli. Avas pärast 500 m ja maandus peaaegu täpsusmaandumis rõngasse. Cool!
Meie siis läksime 2550 m peale. Mina, Marko, Tanel Viin ja Piilu. Otsustasime stari teha. Marko läks ees, siis Piilu, tahtsin end Piilu järgi sättida, aga Tanel puges vahele. Mõtlesin, et no hea küll, mis mul sellest. Hüppasin siis viimasena. Träkkisin Marko ja Piilu suunas, kes olid kokku saanud. Sain levelisse ja hakkasin lähenema, kui nägin Tanelit neile lähenemas. Jäin paigale ja lihtsalt vaatasin, mis toimub. Marko ja Piilu pöörlesid, mille tulemusena sattus Tanel Marko turbokasse. Way pudenes laiali. Siis oli ka 1500 käes ja aeg laiali träkkida. Vaatasin, kus suunas keegi läeb ja träkkisin ise ka eemale. Enne avamist katsusin vasaku käega, kus on jalarihm. Eh, see oli pea pooles jalas. Eks träkkimine viinud seda veel alla poole. No suured on selle ranitsa omad mulle. Tõmbasin siis lähemale, võtsin stabiilseks ja avasin. Ja vat siis läks alles põnevaks! Vari lahti, haarasin toggledest, kui selgus, et vasakpoolne ei tule lahti. No ei tule. Toggle ots oli endiselt aasast läbi ja tõmmates jäi mulje, nagu oleks liin juba pingul. Hoidsin siis paremat pool piduris, et vari pöörama ei hakkaks ja uurisin kiiruga, mis värk on. Tundus, et saaksin kahe käega ehk jamast lahti. Lasin õrnalt parema toggle üles ning sibisin kahe käega vasakpoolset. Muidugi keeras siis juba vari, kuna vasak oli endiselt poolpiduris, aga parem enam mitte. Sebimise ajal meenus Alo jutt, et tal olla korra pöidla ümber juhttropp kerinud. Olin valmis ka varu tõmbama, kui lahti ei saa, aga läks õnneks. Oh õnne - tuli pidur lahti. Avamine oli ka suht pauguga ja paras sinjak jalarihmast jälle jalal. Olin varemalt ka tõusul mõelnud, et ei tahaks küll, et esimest korda Kussal ja Duke vari selgas, varu tõmmata. See käis ka selle jama ajal peast läbi. Vat kus jõuab alles mõelda mõnede sekundite jooksul :)
Hiljem kalkuleerides, et mis võis siis viga olla, tundub kõige tõenäolisem, et oli pingesõlm, aga õnneks selline, mis kenasti lahti tuli. Troppi üle kupli igal juhul ei olnud, kui üles vaadates asja uurisin.
Kui jama selja taga, otsisin, kus teised on ja asusin varjuga hullama. Vat seekord oli seda kuidagi teistmoodi ja mõnusam teha - jama möödas. Spiraalitasin end alla poole ja läksin maanduma. Nägin lennukit ka tulemas, aga kuna ma ei teadnud, kuhu ta täpselt plaanib minna, siis laskusin rahulikult edasi ja ei mingeid pöördeid enam, et ka piloot oskaks minuga arvestada. Lennuraja niitmisest eeldasin-lootsin, et minuni ta välja ei jõua. Kui olin maas, siis ma jah ei jäänud talle ette. Sebisin varju kokku, panin kiivri rinnarihma vahele koos prillidega ja läksin pakkimistelgi poole. Siis avastasin, et prillid kaotsis. OK, otsustasin,e t viin varju ära ja siis läen otsima. Suht kähku leidsin oma päikesekarva prillid üles.
Nüüdseks olen siis hüpanud KÕIGILT Eestis lendavatelt AN-2 tüüpi lennukitelt!

Tagasi Nurmsi. ma sain muidugi Kehtnast tagasi keerata, sest Marko olil Charliede kotid lennukisse unustanud ja tal oleks haagisega kehva tagasi minna. Kui lõpuks Nurmsi jõudsime, siis käis juba Türi Grillfestile demo ettevalmistu. Paraku jäi ka see ära, sest va metsapõlengud olid põhjustanud selle, et Eestis oli suht nutune seis lennukikütusega. Grillfestile läksime sellegipoolest ja alles seal saime teada, et demot ei toimu. Rootsi poisid (ka üks sakslane) oli vaja linna viia. Lõbutsesid siis tsipa Türil ja me Kristiga viisime nad siis Tallinna. Mina Kala bussiga ja Kristi oma Passatiga. Grillfestil kohtusin ka Andrese ja Arne Jänesega. Ka väikevend Ergo tuli sinna, kes tegi meist laheda pildi.

Järgmisel hommikul kirjutas Kala mu hüpperaamatusse ka B-kati sisse.

Aga need rootsipoisid ja sakslane olid ääretult vahvad. Nii abivalmis ja toredad. Tänasime neid, nemad ei jõudnud meid ära tänada ja lubasid kindlasti tagasi tulla :)

Kogu pildivalik rootsi-saksa poiste märkide üleandmis tseremooniast ja väike valik grillfestilt

Träkid, wayd ja susser-musserid

79 hüpe, 30 mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2700 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Joonel otsustasime, et läeme Kaiciga waysse ja et tema hüppab ees, mina järgi teda kinni püüdma. Mõeldud-tehtud. Sain Kaiciga kenasti levelisse ja lähedale, aga Kaic keerles ning pidin kõvasti vasakule järgi pöörama, aga lõpuks sai kõrgus otsa ning oli aeg laiali träkkida.
Vari lahti, slaider killitud, sättisin jalarihmu mugavamaks. Duke ranitsa jalarihmad on mulle suured. Kõik põhiülesanded varju avanedes tehtud, hakkasin maja poole uisutama. Duke varjuga sai siis, nagu ikka, hullatud nii, et judinad sees ja maanduma.

80 hüpe, 30. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2600 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Nüüd oli minek Kaici ja Otiga. Kaic läks ukse taha, mina andsin käega märku ja Ott kargas järgi. Poisid olid suht laiali. Ott all, Kaic ülal. Painutasin end siis Otile järgi ja üritasin läheneda. Vaatasin üht, vaatasin teist, et mis ette võtavad ja kuis lähenevad, aga lõppeks sai kõrgus enne otsa ja kokku ei saanudki. 180° pöörd ja träkkisime laiali. Kui varju avasin, siis avastasin, et miskipärast oli Ott suht minu lähistel natuke kõrgemal, aga siiski turvalises kauguses.
Jälle - Duke varjuga hullamist ja näoga päikesesse ehk Tallinna poole täpsusrõngaste juurde maanduma. Oli ilus sunset load.


81 hüpe, 31. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2700 m, vari Sabre2-230.
Läksime Tanel Viina ja Pärnu Rauliga tõusule mõttega teha 3-way. Hüppasin poistele järgi. Alul olid nad minust all pool. Painutasin end järgi. Peaaegu oleks ka Raulil käest kinni saanud. Tanel sai Raulile ligi ja käest kinni. Siis hakkasin mina alla vajuma. Ajasin küll õlad alla ja end laiaks, aga ju ei teinud siiski päris korrektselt, sest levelisse tagasi jõudsin vaevu, aga kokku saada polnud enam aega. Jälgisin veel silmanurgast, et poisid ikka eemal träkikisid ja träkkisin ise ka.
Seekord üritasin varju avades meeles pidada, et rõngast käest ei laseks. Kuna Duke ise seekord kohal, siis hüppasin klaabi varjuga.
Maanduma läksin näoga metsatuka suunas lippude vahelt läbi. Jubedalt raputas varju, kas uht madalal. Margusja tuli all kaameraga vastu.


Uksel sai tavapäraselt ka exiteid pildatud. Kristiina tegi lõpuks väga ilusa exiti



Edasi pakkisin varju kokku ja sõit viis Rängale Eero sünnipäevale vasikagrilli sööma. Seal kohtusin siis ka taaskord Lauriga, kes mõned nädalad varem tegi meil esimese ümmarguse hüppe ja murdis mõlemad suure varba luud. Tookord mõtlesin, et kus küll ma teda näinud olen. Heh - selgus, et Aeti elukaaslane.
Õhtul läksin lennukale tagasi, andis Duke, hea inime, oma kama jälle minu kasutusse ning asusin seda esmalt pakkima.

Tõusule polnud aega enam minna, kuna kell palju ja oli vaja veel ka poest staffile süüa sebida.

82 hüpe, 1. juuni 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2780 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Joonel sai otsustatud, et läeme träkkima - mina, Tanel Viin, Pärnu Raul ja Norman. Norman plaanis selili träkkima minna. Träkkimis suuna leppisime kokku, et on mnt'st tsipa paremale. Hüppasime järjekorras, et Norman ees, siis Raul, mina ja Tanel. Pidin alul korralikku headtowni panema, et järgi kukkud. Siis võtsin suuna ja asusin träkkima. Eh poisid, ajasid suuna segi ja träkkisid hoopis mnt'st tsipa vasakule. Enda all nägin Normani selili träkkimas. Lahe. Keerasin end ka poiste suunas. Lahe oli kolmikut träkkimas näha. Endalgi oli päris korralik hoog sees ja hoidsin end nende sabas. Varju avades sain pool tropikeerdu. Võta kinni, kas läks avamisasend või oli pakkimisest. Aga ilus oli see hüpe sellegipoolest.

83 hüpe, 1. juuni 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2700 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Keskmine kiirus 175, max 183.
Plaan oli, et Kaic läeb baasiks ja meie Pärnu Rauliga temale ligi ja 3-way. Kaic läks ukse taha, mina andsin käega märku. Kaic kadus eemale ja me Rauliga saime kokku. Siis lähenes ka Kaic ja Raul andis käega märku, et tulgu ligi, aga paraku ei jõudnud.

Mõni exiti pilt veel


Aavo tuli pärast seda hüpet ka kõrgematesse kihtidesse.


Kõik pildid SLK veebist

Lahedad kampas hüppamised

77 hüpe, 21. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-40, exit 2740 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Kolmapäev. Läksin pärast tööpäeva lennukale. Minnes nägin kärssasid ja lennukit maandumas. Kohale jõudes läksin veitsa aja pärast kaema, kes pakkimas ja kohtasin Duket, kes pakkus taas lahkelt oma varju. Pidime ainult ümber pakkima, sest ta oli eelmisel tõusul hullud tropikeerud saanud ja seekord pakkinud lihtsalt kokku, et küll kodus pakib ümber. Kuna pakkus mulle varju tõusule, siis pakkisimegi ümber.
Minek. Matil oli kaaspiloodiks mulle uus nägu, aga tundus lahe tegelane olema. Tõusule minnes uurisin esmalt, et kas Kala plaanib ka uksel filmata, sest kuulsin, et läeb videokaameraga hüppama ning ta arvas, et miks mitte õpilaste exiteid filmata. Jätsin siis oma kaamera seekord maha. Uurisin ka, et mis Tanel Viinal plaanis. Kala läheb Piilu träkkimist filmima ja Tanel veel ei teadnud, mis teeb. Tõusul veel Kala küsis, et mis teeme ja me vaid kehitasime õlgu. Kui tuvastasime, et saame kõrgust rohkem, kui 2500, otsustas Tanel, et võiksime koos välja hüpata, stabiilseks, lahti lasta, pöördeid teha, taas kokku jne. Mõeldud-tehtud.
Exit-kõrgus käes, läksid esmalt Piilu ja Kala träkkima, siis Trumm "Rosina" kukkumist vaatama ja meie Taneliga. Tema selg ees, hüppasime kontaktis välja. Saime stabiilseks, lasime lahti, tegin pöörde, saime kokku, lasime lahti, tegi Tanel pöörde ja sedasi saime juhuu, kokku lausa kolmel korral. 1500 keeras Tanel jalad otse maa poole ja kadus siuh allapoole. Maru lahe oli teda vaadata ühes tema laheda näoilmega :)
Tegin veel ühe Barrel-rolli ja avasin. Nagu Tanel pärast ütles, oli vari pikalt mullitanud. No ma sellega harjunud. Kui lõpuks vari lahti, siis jooksis slaider allapoole pidureid ja nende kättesaamiseks pidin slaiderit ülespoole nihutama.
Olin suht metsa kohal ja tõmbasin end täpiks, et maja platsile välja jõuda. Seega - hullamine varjuga jäi ära. Maandusin künnil.
Kui pakkimismati juurde jõudsin, küsis Tanel, et kuidas meeldis. No loomulikult oli ülimalt lahe ja tallegi pakkus see vaimustust ning imestas rõõmsalt veel, et saime lausa 3 korda kokku. LAHE!

78 hüpe, 21. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-40, exit 2620 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Tõusul otsustati, et läheme ja proovime 4-wayd. Et mina ja Piilu hüppame kontaktis välja ning Tanelid tulevad meile ligi. Väljahüppel stabiilseks saades hoidis Piilu mul varrukatest kinni ja mõtlesin, et kui ta ise kätest ei haara, siis las olla. Nägin Taneleid lähenemas ja alla kukkumas. Painutasin, aga Piilu ei paindunud samamoodi järgi, sestap vajusin korraks tsipakene allapoole, aga tõmbasin end Piiluga levelisse tagasi. Tanel Viin lähenes meile, aga ju meie ümberringi vaatamine viis meid Piiluga veidi pöördesse, siis Tanel sai Piilul korraks jalast kinni ja kadus alla. Trummi ma ei pannud tähele, mis hetkel oli meie alt päris lähedalt läbi lennanud. Piilu ütles, et tundis korra, kuidas õhk alt ära kadus :)
OK, oli ikka vahva poisse tüdrukuid taga ajamas näha ja mitte kätte saamas. 1500 andsime märguande ja träkkisime laiali.
Seekord olin teispool lennurada palju lähemal maandumisplatsile, kui eelmine kord ja sain ka mõnusaid judinaid tunda Duke varjuga hullates. Vist hullasin tsipa hoogsalt, sest maandusin ikka künnil :P
Kuna tuli miskune tuul ja ma enivei Duke "kilekoti" pakkimisega hädas, siis otsustasin selle lahtiselt kaasa võtta. Läksin pakkimismatilt otse lennuki suunas, et kaamera kotiga ära tuua. Kala veel palus, et ütleksin Matile, et on finiito. Mati koos kaaspiloodiga tulid juba vastu ja minu kott tollel uuiel näol näppus. Olin tänulik koti lahti susserdamise eest lennukist ja selgus, et nad juba olidki lennuki kinni pannud.
Põhjus, miks ka ära kiirustaisin, oli see, et jõuaks õhtul kodus veel SLK kinkekaardi kujunduse trükikõlblikuks pdf'ks teha, et saaks selle trükki anda.

Paar exiti pilti kah


Käsi meduusilindi küljes


Mul 100st puudud sama palju hüppeid, kui sel aastal hüpatud :) 100-78=22

Ülejäänud pildid

7 tõusu, õpihimuline varjur

70 hüpe, 9. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2500 m, vari Sabre2-190 (Duke).

Joonel tekkis Lauril idee (või siis enne, mine tea), et lähme mina, Villemson ja tema 3-waysse. LAHE! Otsustasime, et läheme Andresega kontaktis välja, mina selg ees ja siis tema. Lennukis Lauri veel ütles, et me painutaks, sest me "sulgkaalased" :). Küsisin veel, et kas tuleb meid lihtsalt vaatama või ühineb wayga. Ütles, et tuleb kontakti. Läksime uksele, näitasin märguannet, aga Andrese näos valitses miksi segadus ja andsin uue märguande. Pärast selgus, et ta oli harjunud, et esimene mineja on ukselt täpselt seljaga, mina aga olin harjumuspäraselt tsipa küljega. Ei hullumpa. Hüppasime ja saime kohe stabiilseks. Jummala lahe oli vaadata Andrese nii tõsist nägu. Üritasin küll talle näkku itsitada ja keelt näidata, aga ikka oli maru tõsine :)
Nägin Laurit järgi lendamas ja meie kõrvale tulemas. Siis hakkas Lauri alla kukkuma ja näitas, et järgi tuleksime. Reageerisin kohe ja painutasin, siis sekund hiljem ka Andres. Kuna reageerimisel oli väike vahe, siis me korra olime kreenis, mina madalamal ja Andres ülal, aga see oli suht väike ja saime stabiilseks. Lauri tuli ligi, saime punkti kirja ja siis oli ka juba laiali minemise kõrgus ehk 1500 käes. Poisid näitasid kätega ilusti lahkuminemist ja keerasime siis 180° kõik. Avasin varju, otsisin poisid üles ning asusin taas Duke varjuga hullama.
Kuna oli tuulvaikne - kohe päris vaikne, siis oli maandumine täiskiirusel, lausa vihin kõrvus. Kuppel ei tõstnud ka - no kuis sai, kui polnud ju millegi najal tõsta. Mina aga tõstsin - õigemini tõmbasin - tõmbasin jalad enda alla kokku ja panin siis korraliku vilega madala swoobiga mööda pakkimismati ees olevat muru. Jäljed, mis sellest niiskesse murru maha jäid, olid lahedad - pikad-pikad. Kombe põlved said roheliseks :) Hee - Vanishi ring jälle.
Eelmine nv ütles Andres, et me võiks koos 100nda hüppe teha ja seda ways. Tal on mõned hüpped rohkem, seega ma pean kas talle järgi hüppama või tema mind järgi ootama, aga plaan on lahe. Enn ütles selle peale, et tal kohe kahju, et ta Austraalias ära on, et tal meiega suht sama palju hüppeid, et lahe oleks kolmekesi 100s teha. Muidugi oleks lahe.

71 hüpe, 9. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2500 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Poisid otsustasid, et lähen träkkima ja Ott tuleb vaatama. Suund oli lennurajalt mnt suunas. Olin vaid 2 korda siiani träkanud vist. Depreka õpetuse järgi.
Hüppasime viimastena - mina ees, Ott järgi. Enne uurisin, kuhu ta minust jääb, ütles, et taha. OK. Lennukist välja ja keerasin nina mnt suunas ning asusin träkkima. Ei saanud aru, kas liikusin ja kuis. Pärast Ott ütles, et ta oli käed peaaegu lihtsas vabakukkumise asendis, et ma liikusin suht aeglaselt. Ja mis põhjus - see, et olin liialt paindes. Selge - järgmine kord meeles pidada.
Träkkimisel aga tundsin, kuidas pats lehvis järgi. Oh pgn, see oli kombe alt kuidagi välja saanud. OK, mõtlesin, et kuidagi tuleb see varju avades eest ära orgunnida. Kui avamise aeg käes, andsin märguande. Võtsin avamisasendi, viskasin meduusi ja kohe haarasin teise käega patsi endale lõua alla. Hmm, päris stabiilses asendis suutsin olla ja vari avanes kenasti otse.
Ujusin varjuga platsi kohale ja asusin taas hullama ning alla spireelima. Päris fan. Kui vari ikka pööreldes hoo sisse saab, võtab mõnusa judina sisse. Cool!
Seekord aga tegin selles mõttes maandumisega vale arvestuse, et ei arvestanud tuule olematusega ning lendlesin eemale künni peale välja vihinal. Seekord aga oskasin juba tuulvaiksega maanduda ja varjuga maas joosta. Eelmisel maanudmisel Eli itsitas, et vana inime peab sedasi siis kohe maas jooksma maandudes :)) Nüüd siis jooksin mina kah!

72 hüpe, 10. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2500 m, vari Sabre2-230.
Duke kohal ja nüüd siis hüppasin klubi varjuga. Seekord tuli Marko mind vaatama. Tõusul aga tuvastasime pilved ja Marko ütles, et kui pilve hüppame, siis ei träki. Õnneks hüppasime seal, kus pilvi polnud. Läksime. Träkkimissuund sama, mis eelminegi kord. Keerasin end mnt poole ja asusin träkkima. Seekord taipasin õlad allapoole lasta ja Marko pärast ütles Otile, et Ly liigub küll, et tema pidi mulle ikka träkkimisasendis järgi tulema. Näed siis - olen täitsa õppimisvõimeline :)
Platis kohal spiraalitasin end taaskord mõnusalt alla, maandusin Tartu pool orase põllu servas.

73 hüpe, 10. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2500 m, vari Sabre2-230.
Seekord läksin üksi träkkima. Pärast mind hüppas Tanel Viin istuma ja ütlesin, et kuna mul vaa vedrupoiss seljas, siis avan 1200. Too kipub mul kõhklema enne avamist.
Läksin ja träkkisin. Pärast, kui läksin lennukisse oma kaamera järgi, küsis Mati, et kes ja kuidas mind träkkima õpetab ning jagas omalt poolt träkkimiseks päris häid nõuandeid. Heh - lahe mõelda, et Mati jälgis mind lennukiga maanduma minnes, kuidas träkin.
Ühel hüppel oli Mati koos Markoga lennanud ja teineteisele lehvitanud :) (turvalises kauguses muidugi).

74 hüpe, 10. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2500 m, vari Sabre2-230.
Nüüd mõtlesin, et aitab träkkimisest, et tahaks vahelduseks ka miskit muud. Sellepeale pakkusisd poisid välja, et lähme 3-wayd tegema - mina, Tanel Viin ja Kaic. Mõeldud-tehtud ja läksime. Kõigepealt hüppas Tanel, mina sibinal järgi ja siis Kaic, kes meist raskem. Jõudsin Tanelile järgi ja saime kokku. Tal kah lahe tõsine nägu peas. Siis ootasime koos olles Kaici. Ta saabus paraja kiirusega ja haaras meist järsult kinni, lendas mulle ülepeakaela selga, mis viskas kogu pundi laiali.
Pärast Tanel ütles, et me olime mõlemad tsipa jobutanud sellega, et ei suutnud otsustada kumb kummale läheneb. Aga ei hullumpa, mei saime väga ilusti kokku.

75 hüpe, 11. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2910 m, vari Sabre2-230.
Mati katsetas sel tõusul kõrgemale minna. Kuna Eli tuli eelmine päev lennukale tagasi, siis vaatasin kavala muigega talle otsa, et kuule - lähme koos hüppama, ma teen Sulle vahvleid ka :) Jee, ära meelitasin. Tegin siis laupäeval hüpete lõppedes vahvleid. Nurr veel imestas, et mida ma viitsun teha. Eks endal oli ka isu ja Eli tõi ju eelmine nv lubatud rabarberikoogi.
Väljahüppe tegime sedasi, et Doc läheb kaameraga ukse taha, mina annan Elile märku, siis hüppame ja Eli kohe minu kõrval ning Tanel järgi. Ka see sai otsustatud, et kui ma langen madalamale, kui Doc, siis tullakse minu juurde kokku ehk madalamal olija juurde. Nägin Doci, keerasin end tema poole ja hakkasin talle vaikselt lähenema. Saime kokku. Siis saabus Eli. Nüüd ootasime Tanelit. Ta tuli, aga suht kiire hooga ja lendas üle minu mulle korraks selga. Saime veel Dociga kokku ning siis läksime laiali. Õigemini - mina jäin paigale, sest Ott arvas, et ma võiks paigal olla, kuna ei liigu väga kiirelt träkkides eemale. Mulle sobis. Avasin varju ja nägin, et Eli on väikese mullitava varjuga minust tükk maad madalamal. Imestasin veel, aga siis pidin juba slaiderit alla sikutama ja killima ning rohkem ei näinud. Maha tulles küsis Tanel minult, et miks Eli varu tõmbas. Hmm, ma seda osa ei näinudki. Nägin küll, et roheline vari ja Doc olid lennukal maandunud ja imestasin veel, et miks sinna. Eli ka praegu päris täpselt ei tea, miks vari tal ei avanenud, aga üritab põhjuse välja selgitada. Mõtlesin veel, et egas mina ju ometi miskit teha saanud, et varu tõmbama pidi. Loll mõte, aga ikka korraks. Eli oli jällegi pärast vaikset ropendamist mõelnud, et lubas ju minuga järgmisel tõusul träkkima tulla. Vat kui armas inime.
Kui videot näen, siis tõden ise ka, mis Doc ja Eli rääkisid, et mul pidada ka käed tsipa lotendama. Hmm ...

Kaadrid Doci muuvist







76 hüpe, 2. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2700 m, vari Sabre2-230.
Eli, tubli inime, sai klubilt Marko varju ja tuli minga träkkima. Taneli soovitusel läksime kontaktis välja, saime stabiilseks, vaatasime teineteisele otsa ning keerasime end lahti mnt poole. Asusin jälle träkkima. Siis tunnetasin, et olen paindes ja ajasin õlad allapoole. Eli ütles ka, et olin alaul paindes olnud, et ta pidi end mulle järgi kukutama, aga et siis võtsin kenasti träkkimisasendi sisse ja hakkasin päris kenasti liikuma. Lõpu poole nägin Elit endast paremal mööda träkkimas. Seda sai ka enne räägitud, et kihutab miskil hetkel end minust mööda. Eks tal rohkem oskusi ja kogemusi + liibukam kombe. Aga vahva oli teda kõrval träkkamas näha. Avasin varju ja vaatasin, et kus Eli ja rõõmsalt tõdesin, et roosa Marko vari on ilusti lendamas.
Spiraalitasin seekord juba uljamalt end alla.
Eli jagas maas veel õpetussõnu ja et ma olla ikka liikunud küll päris kenasti. Vahva. Minust võib isegi asja saada :)
------------------------------------------------------------------------------------
Doci muuvi nii stari üritamisest minu, Doci, Eli ja Taneliga, kui ka minu ja Eli träkkimisest



Mõned exiti pildid, mis tegin:

Veljo kommenteeris oma pilti: "Ly palus naeratada:) "

Priit pilvede taustal

Alo ütles, et see on hea plakatipilt

Heh, Duke läheb taaskord lahedalt :)

Kala kirjutas pildile alla "Nagu õpikust!"

Kõik pildid SLK galeriis

Hädamaandutud

67 hüpe, 2. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2700 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Hüppasin üksi. Otsustasin proovida, kuidas on teha ettepoole saltot. Ajasin käed küljele sirgu ja siuh läks. Väga ilus. Proovisin veel ja tuli muudkui kenasti välja. Vahva!
Hüppele minnes mõtlesin, et huvitav, kuidas vari avaneb. Pakkisin selle viimati üksi toas ja sain juhuslikult esimese korra peale kotti. Mõtlesin küll, et tuli ju ilus pakk, et mis ikka olla saab, aga väike mõte ikka peas, et loodetavasti ei pea Duke varjuga varu tõmbama. Ei, pakk ikka ilus - küll avaneb kenasti. Ja avaneski - väga ilusti. Jalarihmad on küll selle ranitsaga mulle suured ja avanedes tegi päris haiget. Lasin korraks pärast varju kontrolli otsad vaikselt käest ja nihutasin jalarihmu paremaks.
Edasi liuglesin maja kohale ja asusin aga varjuga hullama. Ai, see on jätkuvalt maru mõnus. Eriti, kui vari pöördega vuhina sisse saab :) Ettevaatlikult proovisin ka dive-loopi. Uhh, seda tuleb ikka jõuga tõmmata, aga tõesti tõmbab ikka nina alla küll.
Kuna maandumine sai kokku lepitud näoga Tartu poole, siis uisutasin kõrval põllu kohale ja asusin alla tulema. Eemal nägin Villemsoni lendlemas. Heh, ta ikka nüüd nii kerge nüüd, et aeg-luubis lausa lendab. OK, tal Sabre2-230 ka seljas. Tema läks minu ees maanduma.

All olid elektriliinid, aga hoog ja kõrgus selllised, et neist läksin muretult üle.

Maandusin kümmekond meetrit enne pakkimismatti. Vahetult enne maad tõmbas vari mind vasakule, aga jäin püsti.

Villemsoniga otsustasime, et üritame jõuda 100nda hüppeni üheaegselt ja siis teeme koos nö "100-way" ;)

Duke varju pakkimisega olin ikka püsti hädas. No ei saanud kokku. Andres siis aitas mind pärast toas.

68 hüpe, 3. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2500 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Kaic oli kohal, aga läks narvakatega. Seekord olid siis taas külalishüppajad ja ühel kadestamisväärselt kaamerakiiver fotika ja videoga peas. Tema nimi Sergei Rubinov. Oleg saatis mulle ka lingi tema tehtud piltidest.

Mina istusin siis taas ukse juurde ja Lauri ütles veel vene kaameramehele, et ma pildistan õpilasi ja pärast 2000 panen kaamera ära ja läen eest. Sai seekord taas päris lahedaid exiteid.


Liivamägi, kes hoiab krooniliselt käsi rusikas, aga exit on ilus :)

Aavo, kes lõi lopsuga jala vastu ust ära - ai.

Hüppasin eelviimasena. Norman hüppas pärast mind. Hoiatasin, et avan miski 1100-1200. Seekord saltoneerisin tsipa ja siis träkkasin end tsuti maja poole. Pärast all keski ütles, et ma olla ilusti lennanud vabas?!
Seekord oli maandumine näoga mnt suunas. Tegin väikese valearvestuse ja maandusin taas künni peal. Palusin Etsi tütrel Kristiinal oma kaamera lennukist ära tuua.
Eh küll, olin jälle Duke varju pakkimisega püsti hädas. Otsustasin, et läen pakin toas. Ka seal libises see ikka mitmeid kordi lahti. Kertu siis aitas kokku panna.

69 hüpe, 3. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2500 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Kuna päeval oli aktsioon "Teeme ära 2008", siis vist paljud arvasid, et hüppamist ei toimu ja ei tulnud kohale või paljud kes tulid, koristasid ja läksid ära. Sestap oli punnitamine tõuse kokku saada. Sellele tõusule minnes seisis Nurr seina-tõusulehe juures ja hõiskas rõõmsalt, et kõik, kes tõusul, peavad ka järgmisele tõusule minema :) Eh ja siis, kui rivi hakkas lennuki poole minema, hõiskas väikese piinlikusega järgi, et siiski mitte kõik :P
Taaskord uksel ja piltamas exiteid. Kertu hüppas ümmargusega ja sai seekord jalad ilusti risti, nagu Lauri õpetas, aga hakkas stabika all keerlema. Pilt ise lahe!


Siin näha, kuidas Martin viskab hardi-rõnga käest, aga tuvastas pildi järgi asukoha ja otsis üles.

Lauri hüppas Aavot vaatama. Ei mingit spinni, aga Lauri itsitas, et kui ta end kõhuli keeras, kadus Aavo, nagu kivi alla ära :)

Seekord hüppasin viimasena. Kuna Duke ranits näikse freefly jaoks sobima (pealmine klapp velkroga serva all), siis mõtlesin, et proovin korraks istumist. Heh, kus oli lahe. Korraks sain istuma ja siis viskas lubinal üksik-võileivaks. Proovisin uuesti ja võileib, mis võileib. Eks millalgi proovin jälle. Siis nautisin kõht all vabalangemist.
Kuna oli tuulevaikne, siis oli maandumine maru kiire hooga. Lendasin üle pakkimismati ja sellise hooga horisontaalselt maaga, kui olin pidureid tõmmanud. Et selle swoobiga põlvi ära ei määriks, tõmbasin põlved lõua alla ja papud vedusid siis pealmine pool vastu maad, et olid kohe kuiva-mullased. Aga põlved jäid puhtaks :D
Enne tõusule minekut pakkus Nurr, et võib aidata mul kiirelt varju kokku panna, et järgmisele tõusule minna. Õnneks oli mul kõrval Piilu pakkimas ja sain tema abi paluda ning Nurril tõusu asju ajada.
Siuh, vari uuesti selga ja joonele ...

69+ või 70- hüpe, 3. mai 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit ~1 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Saime tõusu kokku ja läksime lennukisse. Seekord oli plaan 5-way teha. Mina, Kaic, Villemson, Tanel Viin ja Villu. Harjutasime maas "energiaringi" ning jooksime veel teistest ette lennuki juurde, et harjutada väljahüpet. Plaan oli, et Villemson hüppab õpilast, mina sibinal järgi, siis Tanel jne.
Läksime lennukisse. See turtsus käivitamisel ja läksime. 400 m hüppas Alo varustusega välja,

ja siis läks asi "põnevaks". Lennuk sülitas musta suitsu (nagu maas olijad ütlesid), turtsus, jättis lööke vahele ja siis hõiskas Lauri konkreetselt HÄDAMAANDUMINE, FXC'd OFFi. Peast käis läbi mõte, et no on seda veel vaja ja kõrgust ka nii vähe, et ei saa hädahüpet teha. Selline vastik tunne oli korraks, aga ei mingit hirmu ega paanikat. Tundus, et kellegil polnud. Õpilaste automaadid pandi nulli. Ise keerasin Osulale selja ja ütlesin, et vaadaku mu Cypressi. Mõtlesin, et seda veel vaja, et lennukis Duke varju varu välja lendab. Kui vaatasin uuesti Osula poole ja nägin ta suuri silmi, siis mõistsin, et ta ei saagi ju teada, mida ma tal palusin teha. OK, hõiskasin Kaicile, aga siis tuli juba Lauri ja kaes asja üle. Siis tulime lennukiga alla nii, et kõrvus vilises. Kunagi sai Matiga räägitud, et AN-2'l on nii palju tiiva pinda, et see tuleb ka ilma töötavate mootoriteta vabalt alla ja noh teadmine, et sangas on ikkagi oma ala proff, polnud mõtetki kasvõi korraks karta. Keegi veel ütles, et näe, õnneks oleme lennuvälja kohal.
Jõudsime onni juurde ja Lauri tahtis välja hüpata, kui Mati hõiskas, et pöörab lennuki ümber. Proff, mis proff. Ja Laurile ka suur kiitus - väga hästi toimis lennukis. Respekt poistele!
Seega - seekordne hüpe oli vähem, kui 1 m. Aavo, Piilu, Nurr ja teised jooksid meile juba vastu, et mis värk?! Selleks õhtuks oli hüppepäev läbi. Iseenesest takkajärgi on huvitav mõelda, et uus kogemus jälle juures. Mis seal ikka, juhtub. Tehnika ju.
Pühapäeval saadi lennuk isegi korra tööle, aga siiski otsustati, et hüppamist ei toimu ja saime hoopis maja kallal tööd teha.



Pildid Volbrist ja nv'st
Sergei Rubinovi pildid

Tuuline nv ja kõps.varjuriigis

63 hüpe, 26. aprill 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2500 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Nüüd meil hüppepäeval ka väljas lisaks aerokaardile tahvel, kus hüppepäeva staff koos piltide, nimede ja ametinimedega, et õpilased teaks, kelle poole mis küsimusega pöörduda. Me Kristiga perenaised :P

Läksime Kaiciga kontaktis välja. Mina ees. Saime sipsti paika. Lasime lahti, et uuesti läheneda. Kaic hakkas alla vajuma. Tõmbasin küünarnukid kokku ja lendasin levelisse tagasi. Lähenesin, aga kohe kokku tagasi ei saanud. Lähenesime uuesti ja siis haaras Kaic hästi järsu liigutusega mu käest. Saime kokku ja stabiilseks. Lasime uuesti lahti ja lähenesime uuesti. Seekord tegi Kaic sama liigutuse, et haaras järsult. Seekord vist läks mul üks jalg tsipa rohkem sirgu ja kiire haaramine viis meid korralikku võileiba. :) Päris lahe iseenesest. Hooga lendasin üle Kaici ja jalg vist lõi ka vastu teda. Siis lõime käega ja träkkisime eemale. Uisutasin varjuga maandumisplatsi kohale ja sain pisut ka Duke varjuga hullata ning siis maanduma meie platsi serva suht vahetult muru ja künni piirile.



64 hüpe, 26. aprill 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2600 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Taas Kaiciga. Seekord otsustasime minna kukerpallitama. Et Kaic ees, mina kontaktis lennukist välja. Kui stabiilsed, siis lükkan jalad Kaici alla, kukerpalli ja Kaic jääks seljaga maa poole. Otsustasime ka, et enne 1500 lahti ei lase, mis iganes võileib ka tuleb. Hüppasime. Vasaku jala lõin väljahüppel vastu ust ära. Kukerpallitasime sedasi päris mitu korda. Kohati õnnestus, kohati oli totaalen võileib. Jummala fan :) Igatahes on see kindel nende asjandustega, et kontrollin oma keha vabas täielikult ja tulen mis iganes olukorrast vabalt välja.
Viimasel ajal naudin lausa lennukist väljahüpet. Hüpan nii, et juba uksel anna sellise hoo, et keeraksin end paremale lennukiga risti. Nii tegin ka Deprekaga hüpates. Kontaktis nii muidugi ei tee.
Kui vari lahti, hakkasin maandumisplatis poole uisutama. Tuul oli aga vahepeal päris hoogsalt tõusnud. Allatuult kihutasin, mis kole. Tsipa tiirutasin varjuga ja siis maanduma. Kuna tuul oli tugevam, kui tõusule minnes, siis tegin maandumisega väikese valearvestuse ja meie platsile välja ei jõudnud, vaid jäin paarkümmend meetrit Tartu poole.
Päeval tõusis tuul, mis pani tõusud mitmeks tunniks seisma. Hiljem tehti üks tõus ja siis finiito selleks päevaks.

65 hüpe, 27. aprill 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2600 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Tõus toimus lausa enne kella 10. Kaici veel polnud ja pärast eelmisi hüppeid tundus kuidagi igav üksi minna. Kuna Nurr ja Piilu lunisid Tanel Viina endid vaatama, siis hüppasin viimasena. Hüppasin. Olin põllu kohal. Lennuka pool nägin Piilut, Nurri ja Tanelit all lendamas. Viskasin mõned saltod ja nautisin vahelduseks lihtsalt langemist. Võtsin suuna maja poole. Eelmisel õhtul aitas Ets tuule käes Duke varju pakkida ja pani sellest osast kuni kotini, kui vari tuli maha panna. Kui esimene kumm kinni, panin edasi. Tropid olid kehvasti. Mõned pikemalt kummivahelt väljas, mõned lühemalt ja läksid pisut susser-musser. Mõtlesin, et võin sellest näiteks pingesõlme või mine tea, äkki ka line-overi saada. Üritasin pisut paremaks asja muuta ja pakkisin varju lõpuni. Seekord siis (mine tea, kas oli põhjus pakkimises), igatahes, kuppel mullitas, viskas end siis lahti ja võttis maru kiired pöörded vasakule. Korraks käis peast rahulik mõte, et kas varu?!. Tõmbasin jõuga parempoolseid otsi ja sain asja stabiilseks. Hmm, mõtlesin. Killisin slaideri, proovisin, kas vari ikka lendab, nagu tahan ja asusin varjuga hullama. No on alles mõnusaid judinaid tekitav, kui võtab kiire pöörde sisse. Mmmm ... Vastutuul viis maanduma näoga maantee suunas. Seekord ei jäänud puudu, vaid üle. Maandusin meie platsist tsipa künni peal.

Üritasin varju õhus hoida, et minimaalselt mulla peale läeks.

Siis vudinal pakkimismatile ja seekord, kui pakkima asusin, siis torisesin enda kallal. Voolas laiali. Tanel Viin pakkus nõuannetega abi. Sain siis asja teise korraga kotti.

66 hüpe, 26. aprill 2008 Nurmsi, lennuk AN-2 T-42, exit 2500 m, vari Sabre2-190 (Duke).
Lauri ja Tanel Viin läksid träkkima, seega pärast mind. Hüppasin, viskasin saltosid, mis tulid kenasti välja. Mõtlesin, et mida võiks veel proovida (kujutad ette, 34 sek vabalangemist ja jõuad veel mõelda, et mida võiks veel:) ja siis tuli Kaspar oma Barrel rollidega meelde. Proovisin. Hmm, välja tuli ja kätt polnud selleks vaja täiesti välja sirutadagi. Proovisin veel ja volaa. Päris lahe.
Varju avades tõmbas see mind juba tavapäraselt vasakule ära. Parema otsa tõmbamine ja asi kontrolli all. Seekord võtsin nõuks julgemalt varjuga hullata. Wow, kui mõnus kõdi käis seest läbi. Ja seda juba pisut julgemate pööretega. Dive-loop'e ei tõmmanud, kuna Duke hoiatas, et see tõmbab päris äkiliselt nina alla. Eks järgmine kord õrnalt proovin, kui võimalus avaneb.
Maandusin näoga pakkimismati poole sellest kümmekond meetrit Tartu poole. Ees nägin all Piilut, kellest lendasin üle ja kõrval all Nurri maandumas.


Kui maha sain, tõdesin, et Nurr ei tõuse püsti. Kuulsin, et olla jala välja väänanud. Jooksin varjuga kiirelt pakkimismatile, panin varju ja kiivri maha ning tuppa oma kotist külmakotte krabama. Nurrile oli maandumisel miski mätas jala alla jäänud ja see tegi krõpsti hüppeliigesele haiget. Ta ise vapper. Ott tõi ta seljas majja ja panime siis külma peale.
Edasi tõusis taas tuul ja mõne tunni pärast canceldati hüppepäev, sest oli näha, et tuul ei vaibu. Varju pakkisin toas, sest väljas tugeva tuulega ei oleks seda kuidagi teha saanud. Ka Aavo ütles hiljem, et kui oli tsikliga kodu suunas sõitnud, oli näinud mitmemeetriseid tolmu-tuulekeeriseid.
Eks siis korrastasime elamist, poisid tegid maja taga kempsutünnide juures tööd ja mina varsti jälle raadiosse ära.

Ly@kõps.varjuriigis
Ja nüüd siis minu rõõm ja kirg :)
Kuna mul nüüd mõned kuud oma "päris" kaamera (Nikon D80), siis sai hüppemeister-poistega (Ott, Trumm ja Lauri, sest Marko, Margusja ja Kala olid saksas tandemkoolitusel) läbi räägitud, et kui ma tõusul ja neist keegi ei filma uksel, et siis pildistan. Nii sai ka seekord kõik oma tõusud tehtud. Võtsin oma väikese seljakoti selleks kaasa, panin halli kapuutsiga jaki sinna pehmenduseks ja see lennukis vasaku esimese tooli alla kinni, et saaksin enne oma hüpet kiirelt ja turvaliselt kaamera ära panna. Vasaku jala keerasin ümber toolijala sõlme, millest tuvastasin hiljem päris korraliku sinika selle koha peal :ˇ)
Päris lahedaid ja mis peamine, õpetlikke pilte sain. Eks see asi taha kogemusi, aga küll need tulevad. Juba seekordsetest piltidest oli nii mõnegi hüppaja jaoks kasu. Nägi, mis õigesti, mis valesti.
Igatahes, üritan valmis meisterdada miski spets pehme vooderdusega koti, mis oleks korralikult tooli all seinal kinni ja kuhu saaks hästi kiiresti kaamera ära panna.

Mõned pildid ka siia:

Aavo

Lauri ja Henry


Airi ei tahtnud uskuda, et exitil naeratab ;)


Priit

Kõik pildid sellest hüppe nv'st